Igapäevane peegellabürint ehk kangelased, ohvrid ja süüdlased

Meie laagritesse on aastate jooksul sattunud mitmeid klasse, kus on olnud kiusamist.

Ühel kargel varasügispäeval sättisime end taas ühe sellise klassiga laagrisse, teades juba ette, et grupis on teema sees. Kiusamine siis. Mitte niivõrd füüsiline, vaid vaimne – teinekord veel salakavalam ja raskemini avastatav.

Õpetajad ja vanemad teadsid justkui ühest suust rääkida, kes selle kõige taga on. Ja laagrisse saadetigi meid teadmisega, et Peeter (lihtsalt näitenimi) on just nimelt see must lammas.

Kuna me ei teinud oma laagrit sugugi esimest korda, võtsime selle teadmise teadmiseks, aga hoidsime endale omaselt järeldustega kiirustamist ja lasime asjadel kujuneda laagri keskkonnas, kus sellised mustrid kipuvad varem või hiljem ise ilmsiks tulema.

Esimene tõdemus oli: jah, Peetril on teemas oma roll.

Aga mida rohkem me klassi jälgisime, seda selgemaks hakkas saama, et ta ei ole siin kindlasti kuningas. Ega isegi lipp. Pigem ettur.

Klassis oli ka kolmene tüdrukute punt, kelle hindeid, käitumist ja olemist kiitsid nii õpetajad kui ka vanemad. Võib-olla aimate juba, kuhu see lugu liigub.

Teise päeva õhtuks hakkaski järjest selgemalt välja joonistuma muster, kuidas ühe konkreetse õpilase kiusamise agiteerimine käis just nende kolme tüdruku utsitamisel. Ja Peeter, rind kummis, tõi nende eest lihtsalt kastaneid tulest välja.

Vot. See pole mingi põhjapanev psühhoanalüüs, millest doktoritööd kirjutada, vaid üsna lihtne: jälgi, ära tee ennatlikke järeldusi ja lase asjadel endal välja tulla, metsameetod.

Ehk siis kõik, mis alguses väideti olevat konkreetselt ühtemoodi, osutus hoopis millekski muuks. Ja just selliseid lugusid on meil noortega töötades ette tulnud päris palju. Antud juhul sai taas kinnitust asjaolu, et see, kelle poole esimesena näpuga näidatakse, ei pruugi tegelikult niite tõmmata.

Mõnikord ei ole kõige nähtavam inimene üldse kõige mõjukam inimene. Ja mõnikord on see, mis pealtnäha tundub mustvalge, tegelikult päris mitmevärviline.

Kuna argielu võtab nii palju võhma lihtsalt puhtalt ellujäämise nimel, siis kangelased, patused, ohvrid ja süüdlased pannakse paika sageli ühe kiire visandina. Ja see on inimlikult täiesti arusaadav. Keeruline maailm väsitab, lihtne lugu annab korraks tunde, et saad aru, mis toimub ja kelle poolel on õige olla. See aga ei muuda asjaolu, et päriselus on asjad harva nii lihtsad ja päriselu ei mahu ühte Facebooki postitusse.

Pane ennast näiteks korraks tagasi koolipinki (eeldades, et sa ei ole seal praegu) ja mõtle, kuidas reageerisid, kui sind milleski süüdistati ja olid mingis jamas. Kas lasid nina norgu ja tunnistasid siiralt oma viga? Kui see oli nii, siis müts maha. Mina küll hakkasin seletama, et „aga tema oli ka ja tegi ka ja enne ütles tema üldse nii ja siis alles mina… jne“. Seda asja võiks kutsuda vastutuse eest põiklemiseks, aga mina nimetaksin seda lihtsalt inimlikuks enesekaitseks. Või veel lihtsamalt – inimloomuseks.

Inimesena oled sa ju enamasti veendunud, et teine alustas, teine oli selle ära teeninud, teine ise tahtis ja siis tulid mängu alles sina. Ja mis kõige tähtsam: kui saad karistada, jääb hinge elama kibe ebaõigluse tunne, sest sinu versiooni ei kuulatud ega uskunud keegi. See ei õigusta teatud käitumist, aga see on lihtsalt aja- ja põlvkondadeülene nähtus, milles on tegelikult rohkem tõtt, kui meile võib-olla sageli meeldib tunnistada.

Selle aasta (2026) Arvamusfestivalil oli ühe teemana kavas „Noorte julm vägivald – kas sinu kodukant on järgmine?“. Vaatasin seda lives ja oli huvitav kuulata. Kahjuks ei tea ma, kus ja kas seda saaks järele vaadata, aga arutelu heitis muuhulgas päris kõnekat valgust viimase aja ühele enim tähelepanu pälvinud noorte vägivallajuhtumile ja andis sellele dimensiooni, millele ma ausalt öeldes ise mõelnudki ei olnud.

Kuna ma ei taha rääkida teemal, millega ma ise seotud pole ja mille kõiki detaile ma ei tea, ütlen vaid nii palju: meedia ja sotsiaalmeedia labürint on peegleid täis ning kõigile meeldib kõige rohkem see peegel, kuhu endal kõige lihtsam vaadata on. Ja miks mitte laiendada seda mõtet elule üldiselt, sest kõlakojad, soovmõtlemised, kiired lahendused ja veel kiiremad emotsioonid on lõputu kontsert inimelu pealaval.

Ja tegelikult pole väga suurt vahet, kas meil on ees üks klass kusagil laagris või terve ühiskond, kes vaatab ühte vägivallajuhtumit läbi uudiste, kommentaaride ja sotsiaalmeediapostituste. Mõlemal juhul tekib üsna kiiresti vajadus saada aru, kes on siin hea ja kes paha. Kes alustas. Kes peaks vastutama. Kes oleks pidanud midagi tegema. Sest veelkord. Kellel on siis aega hakata ühe järjekordse loo puhul läbi töötama kümmet erinevat vaatenurka, otsima välja, mis juhtus kolm nädalat enne ja kes kellega millises grupivestluses rääkis?

Palju lihtsam on võtta valmis lugu. Siin on süüdlane. Siin on ohver. Siin on saamatu politsei. Siin on ükskõiksed lapsevanemad. Siin on keegi, kes oleks pidanud midagi tegema. Palju lihtsam on leida endale sobiv peegel ja öelda: „Just! Mina räägin kogu aeg, et asi ongi selles.“

Kõik see on inimlik ja arusaadav.

Eriti siis, kui sellised lood juhtuvad teistega.

Ehk siis.

Jääb üle vaid loota, et ei minu ega sinu lähedane, laps või koguni me ise ei satu kunagi olukorda, kus näpuga näidatakse just meie suunas ning meedias levivad arvamused selle kohta, kuidas tuleks süüdlase või süüdlaste põlved murda.

Ja kui see peakski juhtuma, jääb omakorda loota, et siis ollakse teema suhtes ratsionaalsed ja õiglased ning kuulatakse ära ka sinu versioon sündmustest...

Karl