Kui 30 sekundit võivad muuta kogu su elu ehk vägivallast, vastutusest ja nendest 30 sekundist

Jälle üks jõhker lugu noorte vägivallast. Jälle täituvad kommentaariumid tuttavate küsimustega: kus olid riigi silmad, kus oli kool, miks süsteem ei tööta ja miks karistused on nii leebed?

Jah, need on täiesti õigustatud küsimused. Kui laps satub vägivalla ohvriks või paneb ise toime midagi jõhkrat, peab ühiskond suutma reageerida. Aga neid kommentaare lugedes jääb silma ka see, millest peaaegu üldse ei räägitud - vanemlikust eeskujust ehk tegelikest eeskujudest üldiselt.

Võib-olla peaks tänapäeval isegi ütlema - ekraanivälistest eeskujudest. Jutt käib siis inimestest, kellega laps kasvab, kellelt ta saab oma esimesed õppetunnid, kes kujundavad tema arusaama maailmast ja sisustavad suure osa tema elu kõige olulisematest kujunemisaastatest. Ja meeldib see meile või mitte, esmase kasvamise taimelava on kodu.

Ma ei ütle seda selleks, et hakata näpuga vanemate poole näitama. Näpuga näitamine on nõme üldiselt ja ma ei usu, et iga vägivaldse teo taga on halb kodu või halb lapsevanem. Töötades noortega näed üsna kiiresti, et elu ei ole nii lihtne.

Probleemseid noori tuleb väga erinevatest peredest ja mõnikord on nende taustad lausa vastandlikud. Ühes kodus võib olla vähe raha, palju pingeid, alkohol ja vägivald. Teises võib olla raha rohkem kui küll ja laps tuuakse kooli maja suuruse maasturiga, aga lapsel võib samal ajal olla puudu millestki palju olulisemast - kohalolust, piiridest, tähelepanust või päriselt kohal olevast täiskasvanust.

Võib-olla peaksimegi selliste lugude puhul vaatama korraga mitmes suunas. Riigi poole, kooli poole, sõpruskonna poole, interneti ja selle poole, mida noored iga päev ekraanilt näevad. Aga ka koju. Sest enne kui laps jõuab kooli, sõprade või internetini, on ta juba aastaid vaadanud oma vanemate käitumist. Ta on näinud, kuidas täiskasvanu vihastab, vaidleb, solvub, vabandab või ei vabanda. Ta õpib, mida tähendab tugev olemine ja mida tähendab nõrk olemine. Ta õpib, kas konflikti saab lahendada või peab keegi lõpuks peale jääma.

Ta õpib, kas vägivald on vaikiva heakskiidu ja meelelahutuse objekt, või tõsine asi, millest osatakse rääkida.

Ja siin tekib minu jaoks küsimus. Me õpetame lastele väga palju asju, mida on lihtne mõõta. Istu sirgelt. Ära matsuta. Ütle tere. Ära sega vahele. Tee kodutöö ära. Ole viisakas. Ära jookse koridoris. Kõik need asjad on vajalikud. Aga siis jõuab laps ühel päeval olukorda, kus keegi alandab teda sõprade ees, keegi provotseerib, keegi naerab, terve kamp filmib, adrenaliin tõuseb ja tal tuleb otsustada, kas ta kõnnib minema või teeb midagi, mille tagajärgi võib ta kanda aastaid.

Kas me oleme talle selleks hetkeks midagi mõistliku kaasa andnud?

Kas me õpetame noorele, mida teha vihaga? Kuidas taluda alandust ilma kohe vastu löömata? Kuidas öelda sõpradele „mina selles ei osale”? Kuidas märgata seda hetke, kui endas hakkab midagi üle keema? Kuidas taluda seda, et keegi sinust halvasti arvab? Kuidas kaotada väärikalt? Kuidas lahkuda olukorrast, kuhu kõik teised jäävad? Kuidas mõista algoritmide maailma, mille ainus eesmärk on sinu pealt kasumit teenida?

Need ei ole tegelikult väiksemad oskused kui õigesti söömine, sirge seljaga istumine või korrutustabeli teadmine.

Siit tulebki mulle pähe üks veidi naljakas, aga samas päris tõsine küsimus: kas koolis on inimeseks olemise tund? Ma ei mõtle seda päris sõna-sõnalt. Ma ei tahaks näha tunniplaanis veel ühte ainet, mille alamakstud ja ületöötanud õpetaja kirjutab tahvlile „Empaatia” ja laseb selle definitsiooni pähe õppida. Pigem küsin, kas me üldse pöörame piisavalt tähelepanu oskustele, mida noor inimene vajab siis, kui elu päriselt keeruliseks läheb, selles järjest keerulisemas maailmas.

Tänapäeva maailm ei esita noorele ainult matemaatikaülesandeid. Kaugel sellest. Ta annab talle grupisurve, pideva võrdlemise, algoritmid, mis võitlevad tema tähelepanu eest, küberkiusamise, seksuaalse sisu, vägivalla, lõputu hulga informatsiooni ja võimaluse paisata üks rumal hetk sekundiga sadade või tuhandete inimesteni. See on maailm, milleks me ei saa last lihtsalt teadmistega varustada.

Ta peab õppima ka iseennast juhtima. Ja kahtlustan, et täiskasvanute roll on siin palju suurem, kui me vahel tunnistada tahame. Noor ei õpi rahulikult konflikte lahendama ainult sellepärast, et me ütleme talle, et ta peab rahulikult konflikte lahendama. Ta vaatab, kuidas me ise käitume.

Kui täiskasvanu kaotab liikluses närvid, sõimab teist juhti, lahendab kõik erimeelsused jõuga või peab iga taganemist nõrkuse märgiks, siis õpetab ta midagi isegi siis, kui ta samal õhtul lapsele räägib, et kakelda ei tohi. Telefonis skrollivad täiskasvanud, kes õiendavad noorte nutisõltlaste kallal, on vastukarva pai. Vägivalda ja sõimu viljelevad täiskasvanud, kes ei tea ise ka, kuidas konfliktides rahulikuks jääda, ei ole vast parimad sellealased õpetajad. Vanemlik ja täiskasvanulik eeskuju ei ole ainult see, mida me lapsele ütleme.

See on ka see, mida laps näeb meid tegemas siis, kui meil endal pole just parim päev.

Samas ei saa kogu vastutust panna kodule ja vanematele. Noort kujundavad ikkagi olulisel määral ka sõbrad, kool, treenerid, internet, muusika, filmid ja kogu kultuur meie ümber. Loomulikult ei saa ka riiki kõrvale jätta, kes peaks samuti tegema tööd selle nimel, et täiskasvanud ei oleks ainult tööl ajal, mil nende laps kasvab.

Me kõik oleme osa keskkonnast, milles noor õpib, mida tähendab olla inimene.

Ja vägivald ei pruugi alata otsusest oma elu ära rikkuda. Pigem algab see väga väikesest asjast: keegi ütleb halvasti, keegi tõukab, keegi naerab, keegi vaatab pealt. Siis tuleb esimene samm. Ja kui inimene juba liguneb adrenaliini sees, muutub järgmise vale sammu tegemine palju lihtsamaks. Tähelepanu kitseneb, mõtlemine muutub lühemaks ja grupi kohalolu võib anda veel ühe tugeva tõuke: ära tagane, ära näita nõrkust, ära lase ennast alandada, teeni tähelepanu, tee kaasa.

Kõige ohtlikum hetk ei pruugigi olla esimene löök. See võib olla hoopis hetk pärast seda, kui inimene saaks veel peatuda, aga otsustab teha järgmise sammu. Just seda hetke peaksime noortele õpetama ära tundma. Ja miks ainult noortele? Kuidas meil endil sellega on?

Grupis ei ole kõik tegelikult alati kadunud. Kui kõik teised lähevad kaasa, võib üks inimene öelda „aitab küll”. Ta võib lihtsalt minema kõndida. Ta võib hakata ohvrit kaitsma. Ja see üks liigutus võib muuta kogu grupi dünaamikat. Kamp ei ole üks aju. Grupp koosneb inimestest ja grupinorm võib muutuda. Kui üks julgeb piduri peale panna, saab järgmine tema järel minna. Võib-olla peaksimegi noorele õpetama, et kõige tugevam inimene ruumis ei ole alati see, kes kõige kõvemini vastu lööb. Mõnikord on kõige tugevam see, kes suudab õigel hetkel öelda: „Mina siit edasi ei lähe" või "Mulle see ei sobi".

15-aastaselt võib tõepoolest tunduda, et kõige tähtsam asi maailmas on see, mida su sõbrad sinust järgmise 30 sekundi jooksul arvavad. Aga tegelikult võib selle 30 sekundi sees tehtud otsus mõjutada sinu järgmisi kolmkümmend aastat – ammu pärast seda, kui sul pole oma endised koolikaaslased enam meeleski ega sina neil.

Noortele ütleksin:

Ära lase 30 sekundil otsustada sinu ülejäänud elu. Õpi kontrollima oma emotsioone, sest see on ühtlasi nii raskeim asi üldse, mida õppida, kui ka kõige tänuväärsem, kui seda vähegi valdad.

Täiskasvanutele ütleksin:

Ärme kasvata noori, kes oskavad võita iga konflikti. Kasvatame lapsi, kes oskavad ära tunda hetke, mil konflikti võitmine või selles osalemine võib maksta talle kogu ülejäänud elu.

Süsteemilt üldiselt küsiksin:

Kas see, mis meil praegu on, on tõesti parim, mida suudame?

Aga elu läheb edasi ja enamus teemad jäävad tolmu koguma nagu paljud teised. Kuni midagi taas juhtub. Lisaks teeme vahel kõik, mida oskame, ja ikkagi juhtuvad asjad, mis kohe kindlasti ei peaks juhtuma.

Inimestena teame tegelikult, kui mitmetahulised on elud meie ümber ja kui paljude suuremate ja väiksemate võitlustega inimesed meie ümber iga päev maadlevad. Me teame, et iga teo taga on oma lugu ja iga inimese sisse ei näe me kunagi päriselt. Aga selline roosamannajutt on tore lugeda täpselt seni, kuni kuskil lamab raskelt läbipekstud noor inimene, keda on alandatud ja filmitud tema enda vanuste poolt. Siis tahaks vastuseid. Tahaks süüdlasi. Tahaks, et keegi vastutaks. Ja ausalt öeldes tahaks vahel isegi avalikku hukkamist - vähemalt emotsionaalselt.

Aga võib-olla ongi küpsuse üks ebamugavamaid vorme see, et suudame korraga kanda kahte mõtet.

Me võime mõista, et noored ei ole sündinud koletistena ja et nende taga on keerulised lood, ning samal ajal öelda täiesti selgelt: see, mida te tegite, oli lubamatu ja sellel peavad olema tagajärjed. Me ei pea valima empaatia ja vastutuse vahel. Me vajame mõlemat. Ja võib-olla just seepärast ei peakski me selliste lugude puhul küsima ainult, keda karistada, vaid ka seda, mida oleks pidanud kellelegi varem õpetama.

Sest kui me tahame vähem selliseid hetki, siis ei piisa sellest, kui ilmume kohale pärast seda, kui kõik on juba juhtunud.

Vägivald on eksisteerinud ajast, kui üks karvane inimese eellane virutas nuiaga teisele. Samuti on eksisteerinud vägivald kui meelelahutus kõikvõimalikel kujudel. See teekond jätkub ja aina värvikirevamalt ja pealetükkivamalt kui iial varem. Täiskasvanuna on meil vaja hoida enda elu koos ning veeremas ja siis võidelda veel miljardeid kasu teenivate meediaäridega, kes müüvad noortele seda, millele nad klikivad.

Tänavusel Arvamusfestivalil ütles üks aastaid raskete noortega töötanud inimene mõtte, mida võiks parafraseerida umbes nii: jõhkrale teole peab järgnema korralik karistus. Siin ei ole tegelikult midagi rääkida. Aga see ei võta meilt vastutust püüda alati mõista ja ennetada.

Omalt poolt lisaksin, et sageli on nii vähe... nii vähe vaja, et lõpetada samuti olukorras, kus pärast seda, kui pilt tagasi ette tuleb ja must tunnel järele annab, oled juba korda saatnud midagi, mida kahetsed kibedalt ülejäänud elu.

Seega peame kasvõi hambad ristis hoidma vööl nii konkreetsete karistuste kaarti kui ka püüdu mõista ja ennetada, ükskõik kui lootusetu võitlus see ka vahel ei näi.

Karl